Artiklid

Anna mehele kala ja sa annad talle toidu terveks päevaks. Õpeta mehele, kuidas kala püüda ja sa annad talle toidu kogu eluks. (Hiina vanasõna)

Tõe ja õiguse otsimine on eestlasel veres ja see on igati loomulik soov. Koroonakriis on ajanud ühiskonna kahte leeri – enamus käitub arstide, terviseameti ja valitsuse soovituste järgi, teine osa teeb risti vastupidi, õigustades seda internetis ja rahvasuus leviva infoga haiguse läbipõdemise ohutusest, imeravimitest jne. Oskus ise leida õige info võib praegu päästa inimelusid ja aidata meid rutem tagasi normaalsusse. Artikli eesmärgiks on näidata, kuidas õiget ja valeinfot eristada.

Praegust ajaperioodi iseloomustatakse kui tõejärgset (post-truth), mille all mõistetakse fakte ignoreerivat või vähemõjusatele faktidele viitavat tegevust, mis mõjutab avalikku arvamust. Igaühel oleks justkui oma arvamus (oma suhteline tõde), mis viib tõdemuseni, et tõde ei olegi olemas, seda eelkõige seetõttu, et tõde on liiga keeruline leida ja mõõta [2]. Tõejärgne ühiskond teeb sedasi oma otsustes ridamisi vigu, mis maksavad hiljem kätte. Sotsiaalmeedia valeinfo ja segaduse kampaania tuules tehtud mastaapse vea näiteks on Brexit. Suured riigid tulevad oma vigade parandamisega pikapeale toime, väikeriigid aga võivad lakata olemast. Eesti ei saa endale kindlasti selliseid kahtlasi eksperimente lubada. Meie peame oma tõe ja õiguse vagu ikka suure hoolega edasi ajama.

Vastuolulist ja moonutatud „kõverpeegli“ infot liigub praegu häirivalt palju mitmetel aktuaalsel teemadel, sh koroonaviirus, kliimamuutus, rohepööre ja energeetika. Internetis ja rahvasuus ringleb igasuguseid müüte, vandenõuteooriaid, valesid ja pooltõdesid. Liiga palju loodetakse kiirele innovatsioonile ehk pigem imedele, mis peaksid inimkonna praegused probleemid kiiresti lahendama. On väga häid ettepanekuid, nagu vesinikuenergeetika, mis loodetavasti ükskord ka laiemalt meile jõuab. Internetist leiab ka täiesti kahtlast infot, nt vabaenergia masinaid, igiliikureid jm. Liiga tõsiselt seda „infot“ aga võtta ei tasu. Vast piisab, kui märkida, et Pariisi Kuninglik Teaduste Akadeemia tegi 1775. aastal avalduse, et nad enam igiliikuri ettepanekuid vastu ei võta. Sellest hoolimata jätkub visasid perpetuum mobile leiutajaid ja uskujaid tänapäevani. Paarkümmend aastat hiljem algasid katsed ja uuringud ka rõugete vastu vaktsineerimise vallas. Erinevalt igiliikurist on vaktsineerimine osutunud meditsiini edulooks, mis on kogu maailmas rasketest haigustest ja surmast päästnud miljardeid inimesi, kuid paradoksaalselt paljud seda ei usu.

Elektriinsenerina ma meditsiini teemal pigem sõna ei võta, aga tõe teemadel filosofeerida võiks küll, kuna ühiskonnas on sellel teemal ummikseis tekkinud. Tehnilise, patendi- jm info otsimine, seadmete katsetamine ja tulemuste analüüs moodustab suure osa inseneri tööst. Järgime inseneride eetikakoodeksit, mis mh valetada ei luba. Õige info otsimiseks ja sõelumiseks on kindlad võtted, millest nõukaaegses koolis ega ka ülikoolis ei räägitud, sest see oleks võinud olnud olla ohtlik valitsevale režiimile. Esimesed teadusinfo otsimise ja analüüsi kogemused sain TTÜ doktoriõppes oma uurimistöö kohta artiklite kirjutamisel. Lisaks olen neid kildhaaval kogunud oma töödes ja firma juhtimisel „ämbreid kolistades“, samuti juhtimiskoolitustelt, raamatutest ja internetist. Planeerimiseks ja otsustamiseks on vaja õiget infot. Kes aga ise tõde ei otsi või ei oska otsida, see seda ka ei leia ning satub kergesti valeinfo ohvriks. Mida siis tegelikult otsime?

Mis on tõde?

Eesti Entsüklopeedia määratleb tõde kui filosoofilist teadmist, mis kirjeldab tegelikku olukorda; tunnetuse ja olemasoleva kooskõla, aga ka kui väite vastavust tegelikkusele ja faktidele. Tõde on semantilises käsitluses objektiivne, sest ta sõltub üksnes sellest, kas teadmine vastab või ei vasta tegelikkusele. Tõe koherentsiteooria lähtub sellest, et tõde on teadmise kui väidete süsteemi omadus. Väide on tõene, kui ta on kooskõlas teiste väidetega. Pragmatismi järgi on tõde veendumus, mis „töötab“ hästi, tagab tegevuses edu ja millesse uskuda on elus kasulik. Marksistlik filosoofia pidas tõe kriteeriumiks praktikat [1]. Tänasel nn tõejärgsel ajastul võib toimuda praktika kujunemine „tõe“ järgi. Tegelikkus tähendab tõepoolest olemasolevat reaalsust oma kõikvõimalikus mitmekesisuses. Reaalsus tähendab tegelikkust, tõelist ja kokkuleppelist – see on vastand näilisele, virtuaalsele. Kui vaadata näiteks hobust, siis reaalsus on see, et see on hobune, kuna peaaegu kõik inimesed peavad seda looma hobuseks. Kui keegi ütleb, et see on lehm, siis see pole reaalne ega tõde. Kõigile on selge – see inimene eksis või ei tunne koduloomi.

Kui võtame vaatlemiseks keerulisema objekti või nähtuse, näiteks raadiolained, radiatsiooni või viirused, siis on nende liigi osas kokkuleppe leidmine võimalik ainult asjatundjatel (ekspertidel) ja vastavaid eriseadmeid kasutades. Ülejäänud inimestel on võimalik vaid arvamust avaldada. Sõnakamate liidrite arvamused võivad kõlama jääda ja väheste ekspertide hääle isegi summutada või nende keerukat seletust enam ei küsitagi ning tulemuseks võivad olla valele arvamusele, mitte tõesele teadmisele tuginevad poliitilised otsused. Kas see ongi nn tõejärgne ühiskond, mida mõned kuulutavad? Või hoopis inkvisitsiooni uuestisünd? Keerukate, mikroskoopiliste või uudsete nähtuste korral jääb meil üle ainult vastava eriala eksperte usaldada, kes oma väiteid katseliselt tõendada ja korrata suudavad. Eksperdi teadmine ja mittespetsialisti arvamus on kaks eri asja, mida kindlasti ühte patta panna ei tohi.

Mis viitab väärinfole või valeuudisele?

Allpool on mõned võtted, kuidas oleks võimalik spetsiifilisi erialaseid teadmisi omamata esialgselt kontrollida, kas leitud artikkel, info või uudis võiks olla õige või vale. (Vt ka lisa.) Kui kasvõi ühele alltoodud küsimustest selget vastust anda ei saa, võib tegemist olla kahtlase või valeinfoga.

1. Kas autori nimi on kirjas? Tuleks aru saada kes on autor. Kui kirjutise autor pole selgesti tuvastatav inimene, tuleks guugeldada, et autorit leida. Kui autori isik on tuvastatav, tuleks uurida, kus ta tegutseb? Mis ettevalmistus tal on? Kas ta on usaldusväärne isik ja eriala tunnustatud ekspert? Kas ta on lähedasel teemal varasemaid põhjalikke artikleid avaldanud? Mida autor veel kirjutanud või ütelnud on?
   Eriala eksperti võib uskuda, kui 1. tal on vastav haridus, 2. ta tegutseb õpitud alal pikemat aega edukalt, mis tähendab, et tal on vastavad korduvad positiivsed praktilised kogemused oma valdkonnas ning 3. ta on kolleegide poolt tunnustatud või vastutab tegelike tulemuste saavutamise eest. Kui aga isehakanud eksperdil puudub vastav erialalne haridus, pikaajaline kogemus või vastutus, siis tema arvamus ja seda põhjendav loogika ei pruugi üldjuhul kuigi realistlik olla, kui seda erapooletud tunnustatud asjatundjad heaks ei kiida. Samal põhjusel ei tohiks ka nn vilepuhujate avaldusi kontrollimata usaldada.
2. Kust artikli info pärineb? Kas artiklis on tsitaadid, allikad või lingid varasematele kirjutistele? Kas need on usaldusväärsed sõltumatud allikad? Kas info tugineb ühele või mitmele sõltumatule uuringule või on pigem kellegi arvamus või oletus? Kus ja millal teadustöö või -uuring on esmakordselt ilmunud? Mis uuring see oli? Kuidas see tehti, kas metoodikat on kirjeldatud? Mis tulemused saadi?
3. Kas artikkel ilmus eelretsenseeritavas teadusajakirjas või ainult internetis? Kas artiklis on allikatele viidatud? Kas need allikad on päriselt ka olemas ja sama pealkirjaga? Kas neis kirjutatakse sedasama, mida kontrollitavas artiklis? Millal katsed või küsitlus on tehtud? Kas väited on õigesti põhjendatud? Kas keegi on veel samale artiklile viidanud? Kui ei ole viidatud, küsige tuttavalt usaldusväärselt vastava eriala asjatundjalt (vt p 1).
4. Kas uudise avaldanud netileheküljel on jaotis „Meist“ (about us) vmt? Kas nende strateegiaks on õigete uudiste avaldamine? Kas neil on ajakirjanike või uurijate meeskond, retsensendid või toimetus? Või lubatakse seal avaldada tavaisikute kirjatöid ja arvamusi? Kas nad kontrollivad allikate usaldusväärsust? Kas netileheküljel leidub kvaliteedipoliitika või eetikareegleid?
5. Kas artikli või uudise tekst on grammatika või õigekirja vigadeta? Autorid loevad oma artikleid korduvalt enne postitamist või toimetusse saatmist. Lisaks sageli nad lasevad teistel kontrollida oma kirjutist. Kui tekstis on kirja- või grammatikavead, siis autor võib olla postitanud artikli vihasena või mõtlematult. Samuti võib olla, et autor ei ole autoriteetne ekspert sellel alal, millest ta artiklis kirjutab.
6. Kas on kasutatud kontekstist välja rebitud infot? Otsige mõnda iseloomulikku viidet Google’iga. Kas leiate sama sisu teistel lehekülgedel? Kas seal on sama või teistsugune info? Autorid mõnikord muudavad algteksti, et mõjutada lugejat uskuma midagi, mis pole 100% tõsi.
7. Kas leiate internetist sarnase artikli? Tehke Google’is lihtne võtmesõnade otsing. Kui te ei leia midagi kaudselt sarnast, võib olla, et autor pole teinud korralikku uurimistööd, ei koostanud suurt osa artiklis sisalduvast teabest või jagab täielikult oma arvamust teema kohta, mitte faktilisi uudiseid. Usaldage uudiseid, mille kohta internetis sarnased artikleid leidub.
8. Kas artiklis esitatakse argumenti mitmest küljest? Uudisteartiklid peaksid näitama teema kõiki külgi – head, halba ja vastikut. Kui artikkel keskendub ainult ühele vaatepunktile, siis lugeja peaks mõistma, et ta ei näe kogu pilti. Ühekülgsete artiklite suhtes tuleks olla ettevaatlik.
9. Kas pealkiri vastab sisule? Pealkiri võib olla enamat, kui kokkuvõte artikli sisust. See võib veenda teid midagi uskuma, enne kui artiklit lugema hakkate. Autorid koostavad mõnikord pealkirju, teades, et võite artiklit lugemata ja nende väidet uskuma jäädes lahkuda. Kui pealkiri paneb teie silmad peast välja hüppama, lugege kõigepealt kogu artikkel läbi, enne kui otsustate, kas seda usaldada või mitte.
10. Kas olete midagi sellist varem kuulnud? Põhjapanevalt uusi avastusi tehakse tänapäeval üsna harva, kuna enamus teadusvaldkondi on väga põhjalikult läbiuuritud ja areng toimub neis pisikeste sammukeste kaupa. Seetõttu tuleks skeptiliselt suhtuda igasugustesse sensatsioonilistesse ja seni teadaolevaga vastukäivatesse teadetesse. Teadusuudise kontrollimisel selgub sageli, et leitud nähtus on veel piisavalt kontrollimata, vajab veel uurimist, asi toimis ainult ühe korra või ainult kindlates laboritingimustes.

Tõde on harva lihtne või meeldiv. Lisaks võib tõde vahetevahel ka subjektiivne olla. Selleks, et vaidlustada ajaproovile vastu pidanud tõdesid, peab olema eriala sügavuti tundev teadlane või ekspert. Kõigi teiste arvamused kahjuks ei loe, kuni info on teaduslikult tõendamata ja praktikas kontrollimata. Te ei lähe ju näiteks fotograafi juurde hambaid ravima või juuksurisse autot remontima. Kui esitaud väide on uskumatu, on tõenäoline, et see ongi nii. Usaldage oma sisetunnet ja kontrollige paljusid selles artiklis käsitletud punkte või küsige arvamust eriala usutavalt eksperdilt.

Vastuolulistest faktidest võivad uurimisel osutuda eksituseks või valeks üks või teine, aga ka mõlemad. Vastuoluliste „faktide“ esitamine on propagandistide ja demagoogide levinud võte, et oma sõnumit levitada ja õigustada. Tegelikkusele (reaalsele) vastuolulist infot võib leida ka turundusmaterjalides. Näiteks, reklaamitud vastupidav ja mugav auto osutub praktikas vähetöökindlaks ja kulukaks. Loodetud imeravi ei paranda tervist, kasulik investeering toob hoopis kahju, lubatud hea töö osutub soperdiseks jne. Vastuolulist infot tuleks edasi uurida, kuni selgub tõde. Mäletan soovitust  ühelt koolituselt, et päris põhjuseni jõudmiseks tuleks vähemalt 5 korda miks küsida.

Nüüd, kui olete leitud infoallikaid analüüsinud, saate hindamiseks koostada tabeli, milles annate iga puudujäägi või loogikavea kohta miinuspunkti ja nende puudumisel plusspunkti (vt lisa). Erinevate artiklite punktide liitmisel saate tõeväärtuse skoorid, mille alusel võiks neid võrrelda ja otsustada, kumb info tõesem on. Enamuse valeinfost peaks saama sedasi tuvastada, kuigi ikkagi mitte 100%, kui vale on hästi tõeseks maskeeritud. Kui leidub kasvõi üks puudus, tuleks infot veelkord kontrollida. Keda asi rohkem huvitab ja on aega süvenemiseks, leiab kindlasti lisa netist või kirjandusest [7].

Mis saab siis, kui tõde ei otsi?

Kes ise tõde ei otsi või infot kontrollida ei oska, satub varem või hiljem näiteks sotsiaalmeedias või sõpruskonnas valeinfo otsa, mida toodavad pahatahtlikud inimesed. Kui inimesele leitud „tõde“ meeldib, edastab ta selle oma sõpradele ja nii see aina kiiremini levib, kuni selle alusel võidakse hakata valesid otsuseid tegema. Riik peaks siin senisest jõulisemalt sekkuma, et valeinfo võimalikult kiiresti kõrvaldataks. Keeruka või vastustusrikka valdkonna otsuseid, nagu nt abordi keelustamine või koroonakriisi meetmed, ei tohiks teha arvamuse põhjal, kui selle kohta on võimalik saada ekspertteadmine. Iga inimene peaks teda huvitavat infot eespool toodud juhiste abil kontrollima ja väiksemagi kahtluse korral seda mitte edastama.

Eeltoodud tõe ja vigade otsimise võtted ei pruugi olla täiuslikud, kuid neist on abi kahtlase info tuvastamisel. Tõe otsimise tehnikaid jm võib leida veel nt Mare Ainsaare artiklist [2], aga isegi Piiblist, kus on kuningas Saalomoni lugu, kuidas ta tegi kindlaks, kumb naine on lapse ema. Kes otsib, leiab kasulikku infot tõe otsimise kohta kindlasti veel. Ei teeks paha ka enda käitumist eetilisemaks sättida, näiteks loobuda igapäevasest lubatud sõidukiiruse ületamisest ja rohkem jala käia:)

 

Head tõe otsimist!

26.10.2021

Jüri Joller

Energiatehnika OÜ juhataja

D.Sc, volitatud elektri-insener